Täna väga vara hommikul maandusin Tallinna lennujaamas kuhu saabusin Islandilt. Islandil käisin, kuna see oli kingitus kooli lõpetamise ja magistrikraadi omandamise eest. Selleks, et kool lõpetada tuli aga palju vaeva näha, eelkõige just magistritöö kirjutamisega seoses, mis oligi viimastel kuudel lisaks viimaste kohustuslike ja mittekohustuslike ainete kõrvalt minu põhitegevus. Seega polegi ühtegi uut postitust blogis juba ammu olnud. Juuni kuu lõpus tahtsin seda viga küll parandada, kuid siis möödus aeg kolimise, pakkimise ja koristamise tähe all. Nüüd peale reisilt naasemist on aga viimane aeg ennast käsile võtta ja üks kiire retsept üles kribada, mis sobib valmistamiseks ka üliväsinud olekus nagu mina olen täna terve päeva olnud (füüsiliselt siis).
Koostisained:
2,5 - 3 dl keetmata täisteramakarone (spiraalid)
Vett ja soola makaronide keetmiseks
250 g delikatess veisehakkliha
1 sl rapsiõli
1 keskmine mugulsibul
2 küüslauguküünt
1 pakk itaaliapäraseid külmutatud köögivilju praadimiseks (koos maitseainega)
1- 2 dl vett
soola, pipart
Keetsin makaronid, pesin külma veega ja jätsin nõrguma (makarone ei tohi liiga pehmeks keeta, pigem kergelt krõmpsuks). Kuumutasin pannil õli ja pruunistasin selles kergelt pipra ja soolaga maitsestatud veisehakkliha. Lisasin hakitud sibula ja purustatud küüslaugu. Praadisin mõne minuti. Puistasin pannile juurde külmutatud köögiviljad ning lisasin vee. Hautasin kaane all mõned minutid, kuni köögiviljad üles sulasid. Seejärel maitsestasin itaaliapärase maitseainega, mis köögiviljadega kaasa on pandud, see koosneb põhiliselt kuivatatud maitsetaimedest. Kallasin juurde eelnevalt keedetud makaronid. Purustasin juurde pipart ja meresoola. Segasin kõik kokku ja praadisin mõned minutid suhteliselt kõrgel kuumusel. Serveerisin koheselt ja sellest kogusest jagus kusagil kahele kuni kolmele vägagi näljasele inimesele.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Sai selline mõnus ja mahe õhtusöök. Mulle isiklikult meeldivad just itaaliapärased külmutatud köögiviljad kõige rohkem ja seega kasutan neid alati hea meelega. Varasemalt olen neid lihtsalt liha kõrvale praadinud, kuid nii makaronide kõrvale ja "sisse" sobisid isegi ehk paremini. Köögiviljad tegid minu jaoks toidu piisavalt mahlaseks ja seega ei näinud ma vajadust mingi lisakastme järele. Mees lisas toidu rammusamaks muutmiseks pisut majoneesi.
Üritan nüüd tubli olla ja pisut rohkem kokandusega tegeleda ja mõned varemgi valmis pildistatud toidud siia kirja saada. Ilmselt teen ka väikse kokkuvõtte oma Islandi reisist, kuigi kahjuks toidupiltide tegemine ununes mul seal täielikult. Juttu saan aga ikka rääkida ja on, mida rääkida - nt Islandi mädandatud haikala tarbimise komme - võin ennast nüüdsest ka nende inimeste ridadesse lugeda, kes sellist kala maitsenud on.
Tegin selle retsepti järgi, ainult lisasin veel juurde kaneeli ja rosinaid ning pikendasin pisut küpsetusaega. Valmistasin pool originaalretsepti kogusest. Sai väga maitsev. Sõime koos metsmaasika-astelpaju kisselliga.
Kasutasin taina jaoks seda retsepti. Retsepti leidsingi sellest inspireerituna, et tahtsin seentest miskit valmistada. Nii sündisidki seenepirukad. Kuna mul aga tainast veel üle jäi, siis tegin ka liha-vorsti pirukaid ja lõpuks veel toorjuustu-mustika omi ka.
Seenetäidis:
7 suurt šampinjoni
1 väike sibul
mõned sl hapukoort
2 sl kahitud tilli
soola
pipart
1 sl õli
väikeste kuubikutena juustu
Hakkisin sibula peenikeseks ja praadisin kuumas õlis klaasjaks. Lisasin peeneks hakitud seened. Maitsestasin soola ja pipraga ning kuumutasin kuni seentest tulnud vedelik ära auras.Võtsin panni tulelt ja lisasin tilli. Tõstsin seened kaussi jahtuma. Hiljem lisasin hapukoore ja segasin täidise ühtlaseks.
Liha-vorsti täidis:
umbes 80g praetud liha (minul oli veinimarinaadis)
6 viilu keeduvorsti (100% liha ;) )
1/3 paprikat
3 sl toorjuustu (kuhjaga)
1 sl hapukoort
cayenne'i pipart
Hakkisin liha, vorsti ja paprika pisikesteks kuubikuteks. Segasin hulka toorjuustu ja hapukoore. Maitsestasin cayenne-i pipraga.
Pirukaid sain soolaste täidistega kokku umbes 2 ja pool plaaditäit (magusad olid siis ülejäänud pool). Pirukaid tegin nii, et raputasin lauale pisut jahu, siis kummutasin kogu pärmitaigna lauale ja hakkasin otsast tainast kätega õhukeseks venitama ja mudima. Venitasin suhteliselt suure pikliku platsi (klaasist suurema), panin sinna keskele 1 tl täidist. Tõstsin äärmise taina serva kogu taina poole üle täidise ja lõikasin klaasi abil sealt poolkuu kujulise piruka välja (tuleb kontrollida, et klaas lõikaks läbi mõlema taina kihi nii ülemise kui alumise). Nii saab teha pirukaid suhteliselt kiirelt - tehnika õpitud oma emalt.
Kuna meil ainult kaks sööjat, siis pooled pirukad rändasid sügavkülma. Proovisin just järele, et sügavkülmast võetuna maitsevad ka mõlemad pirukad väga hästi. Sügavkülmast pirukad taldrikule, mõned minutid mikrolaineahjus ja voilaa ongi soojad pirukad tee kõrvale olemas.
Toorjuustu täidisega pärmitaigna "pirukad":
3 kuhjaga sl toorjuustu
2 peotäit mustikaid (külmutatud)
1 sl tärklist
1sl suhkurt
vanillisuhkurt
Segasin kõik koostisained omavahel. Algselt proovisin teha pirukaid samuti, nagu soolaste täidistega. Kuid kuna see möks sai ikkagi liiga vedel. Siis tegin hoopis muffinivormidesse pärmitaigna põhjaga toorjuustu korvikesi.
Vooderdasin vormi õhukese kihi pärmitaignaga. Lisasin 1 kuhjaga teelusika täidist ja viimastest taignajääkidest voolisin täidise peale panemiseks pisikesed taigna kuulikesed.
Veel maitsvaid suppe leiab nami-nami märtsikuisest kooskokkamisest: maitsvad soojad supid.
Koostisained:
300g forelli fileed
0,5 l kalapuljongit
0,3l vett
3 pisemat porgandit
3 keskmist kartulit
1,5dl aedube (kaunad)
1/2 väiksemast paprikast
1 pisike porru
2 sl hakitud tilli
soola
tšillihelbeid
Kuumutasin potis eelnevalt valmistatud kalapuljongi ja vee. Maitsestasin soolaga. Lisasin sinna rõngasteks lõigatud porru ja porgandi. Mõne aja pärast puistasin potti ka kuubikuteks lõigatud kartulid ja sügavkülmutatud aedoad. Möödusid veel mõned minutid ja lisasin supile juurde kuubikuteks lõigatud paprika ja forelli. Kala tahab suhteliselt vähe supis küpseda (max 5 min). Seejärel maitsestasin supi tšillihelbete ja tilliga.
Lisandid:
Kõrvale sobisid ideaalset mitmeviljakuklid.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Värvi lisaks supile muidugi ka see, kui kasutada kas punast või roheliset paprikat - mul läks käiku kollane. Sama lugu ka aedubadega, seekord jäid pihku kollased aga rohelised annaksid pisut rohkem värvi. Supp oli aga mõnusalt kalane ja maitsev. Paprika ja tšilli sobivad kalasuppi nagu rusikas silma auku.
Kuigi olen kuulnud, et paljudele inimestele pole piimasupid mokka mööda, siis mina õnneks nende klubisse ei kuulu. Piimasupp on üks hea kiire ja odav toit. Esimene on hetkel hea kuna olen tõsises ajanappuses seoses lõputöö kirjutamisega ja teine kuna teatavasti on üliõpilaste stipendiumid naeruväärselt pisikesed ja kui seda üldse ei anta, nagu semestri esimesel kuul ikka, on hakkama saamine suhteliselt keeruline. Üldiselt peangi nüüd hoiatama, et ilmselt väga palju postitusi siia enam lähiajal ei tule. Suurem osa energiast tuleb süstida teadusartiklitele, kirjutamisele, andmeanalüüsi programmidele ja juhendajatega suhtlemisele. Seega asendub söögi tegemine tihtipeale sügavkülmast mingi poolprodukti võtmise ja pannile lajatamisega. Või siis teine kord seda samust piimasuppi tehes. Luban, et kui ikkagi leian mahti ja tekib vajadus akusid köögis laadida, siis ikka panen lühidalt ja kiirkorras kirja miskit. Supi lainel olen "tänu" nami-nami kooskokkamisele.
Koostisained:
2 dl vett
0,5l piima (2,5%)
2 pisemat muna
jahu (umbes 3 sl täisteranisujahu ja 3 sl tavalist)
2 sl piima
pitsamaitseainet
soola
Panin poti põhja vee ja lasin selle pliidil keema. Seejärel lisasin piima ja asusin klimbitainast valmistama. Selleks lõin kaks pisemat muna kaussi ja vispeldasin munad kergelt lahti. Lisasin lusikahaaval jahu, kuni munast ja jahust moodustus vispli keskele pallike. Lisasin paar supilusikat piima ja maitsestasin soola ja pitsamaitseainega.
Lisasin potis kuumenevale piimale soola.
Kui piim tasakesi keema läks hakkasin teelusikaga klimpe piima sisse tõstma. Kui olin kogu taina potti tõstnud, siis ootasin, et kõik klimbid pinnale kerkiksid. Maitsesin veel suppi ja timmisin soola parajaks.
Lisandid:
Seekord tegime kõrvale rukkileiva võileibu sulatatud juustu keeduvorsti ja värske kurgiga. Reeglina aga tarbime piimasupi kõrvale kiluvõileibu muna ja sibulaga.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Sai mõnus ja parajalt klimbine supp. Teine lemmik piimasuppidest on mul niitnuudi oma. Köögiviljad ja piim koos supi sees aga on mulle seniajani harjumatu kombo. Samas ennast tundes, kui juba 10 korda maitsta saan, siis ilmselt hakkab meeldima.
Kuigi mulle väga supid meeldivad (pigem selgeleemelised ikkagi) ei tee ma neid väga tihti. Seoses nami-nami kooskokkamisega, mille teemaks on maitsvad soojad supid. Tegin viimase nädala jooksul kolm korda suppi ja ka homseks on üks supp välja valitud.
See supp aga üllatas mind oma valmistamise lihtsuse poolest ja samuti oli maitse minu jaoks mõnusalt meeldiv. Tõeline kiirtoit oma parimas võtmes.
Koostisained:
4 keskmist kartulit
10 kirsstomatit
6 päikesekuivatatud tomatit õlis
1 väike porru
1l vett
2 sl õli (praadimiseks)
150g broileri suitsutatud kintsuliha (Rannamõisa)
näpuotsaga tšillihelbeid
soola
Pesin ja hakkisin porru õhukesteks viilakateks (talvisel ajal võib juhtuda, et võtan hoopis peoga sügavkülmutatud ja juba hakitud porrut). Kuumutasin supipoti põhjas 1 sl õli ja pruunistasin seal kergelt porru. Lisasin kooritud ja kuubikuteks lõigatud kartuli. Pruunistasin ka neid kergelt. Lisasin vee ja maitsestasin soola ja tšilli helvestega. Poolitasin kirsstomatid ja lisasin supile. Nõrutasin päikesekuivatatud tomatid kergelt ära ja lõikasin pikkupidi viilakateks. Panin potti ja keetsin suppi tasasel tulel kuniks köögiviljad said pehmeks (5-10 min). Kuumutasin pannil ülejäänud õli ja pruunistasin selles kuubikuteks lõigatud suitsukana. Eelnevalt eemaldasin mina kanalt naha (kuna ma üldiselt ei söö kana nahka, ainult grillitud kanatiibadega läheb alla). Nahka saab aga kasutada edukalt nt pirukatäidisena või hakkida juurde lahjale lihale kotlettidesse. Lapsena sai alati poetatud isa taldrikule. Aseta supp taldrikule ja puista peale suitsukana kuubikud. Kui on võib aknalaualt või aiast peale puistada ka igasugu meeldivat maitserohelist, nt petersell oleks super.
Lisandid:
Mina sõin juurde röstitud rukkileiba. Vend sõi suppi koos hapukoorega - mina seda üldiselt ei harrasta.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Mõnus kiirsupp (valmis alla 30 min). Tšillihelbed andsid mõnusa vürtsikuse ja kana suitsuse meki. Kindlasti läheb kordamisele. Teise poolega suitsukanast tegin eelneval õhtul teise suurepärase "kiirtoidu" suitsukana salati
Koostisained:
2 keskmise suurusega pommut (baklažaani)
220g lahjat hakkliha (sea)
1 keskmine sibul
1 küüslaugu küüs
4 päikesekuivatatud tomatit õlis
3 tl kappareid
100g maitsestamata toorjuustu
3 sl riivjuustu
10 kirsstomatit
1 tl kuivatatud basiilikut
näpuotsaga tšilli helbeid
näpuotsaga cayenne'i pipart
soola, pipart
praadimiseks õli
vormi määrimiseks võid
Poolitasin pommud ja keetsin soolaga maitsestatud vees pehmemaks (5 minutit).
Seejärel tõstsin pommud taldrikule jahtuma.
Kuumutasin pannil pisut õli ja praadisin sibula ning küüslaugu selles klaasjaks. Lisasin hakkliha.
Maitsestasin kõike basiiliku, tšillihelbete, soola ja pipardega.
Õõnestasin lusika abil pommud seest tühjaks ja asetasin kestad võitatud ahjuvormi (nt lasanje vormi).
Panin hakklihasegu pannilt eraldi kaussi jahtuma. Hakkisin pommude viljaliha ja praadisin selle pannil vähese õliga üle (kohati pruunistasin kergelt). Tõstsin panni tulelt jahtuma.
Hakkisin päikesekuivatatud tomatid pisemateks tükkideks ja lisasin kaussi hakkliha segu juurde. Puistasin sinna juurde veel kapparid ja pommude viljaliha. Lisasin toorjuustu ja segasin kõik ühtlaseks massiks.
Täitsin sellega pommude kestad.
Raputasin peale pisut riivjuustu ja kõigepeale asetasin viiludeks lõigatud kirsstomatid.
Jahvatasin peale veel pisut pipart.'
Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures umbes 30 minutit.
Lisandid:
Tarbisime kõrvale röstleiba. Arvan, et toekamaks eineks sobiks lisandiks puljongis hautatud riisi.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Pommusid võiks keeta ikka sellises potis, kuhu need ära mahuvad - mul jäid kahjuks otsad veest välja ja seetõttu oli pisut keerulisem viljaliha välja koukida. Sebimist on selle toiduga omajagu, kuid lõpptulemus on seda väärt. Mõnus kreemjas, maitsekas ja toitev. Kui pommudele jälle päkad taha saan, siis läheb raudselt kordamisele. Mehega mõlemad nautisime seda rooga.
Hommikut alustasin mina siis eelmisel õhtul valmis tehtud võileivatordi kaunistamisest. See on õigupoolest minu esimene võileivatort ja kuna ma väga asjaga rahule ei jäänud, siis mingisugust retsepti ei taha siia lisada. Ütlen vaid, et tegin rukkiröstsaiga ja vahele torkasin kodujuustu-tuunikala-hapukoore-majoneesi kastme. Pealt kaunistasin majoneesi, kurgi ja keedumunaga. Kuna otsustasin teha võileivatorti enam-vähem ekspromtilt enne uinumist, siis kasutasin seal seda, mis kodus leidus. Kõigele lisaks sai just pildistamise hetkel fotoka aku tühjaks ja pildi eest pidi hoolitsema minu ustav SEc510. Sai hakkama küll.
Õhtusöögiks valmistasin aga kamakoogi retsepti järgi ühe koogipõhja, mille lõikasin keskelt pooleks. Immutasin kooki amaretto likööriga. Panin vahele ingveri-kõrvitsamarmelaadi ja lisaks määrisin veel vahele ja peale toorjuustu kreemi. Kreemi magususe tasakaalustamiseks puistasin kõik üle astelapaju marjadega.
Lasin külmkapis seista. Kõikse parem oli veel kook järgmise päeva õhtul - kui oli piisavalt imenduda saanud.
Toorjuustu kreem
200g philadelphia maitsestamata toorjuustu
2 dl 35% koort
2 sl tuhksuhkurt
1 sl hapukoort 20%
(vanillisuhkurt, sidrunimahla või muud taolist)
Segasin toorjuustu ja hapukoore segamini (et toorjuust oleks vedelam). Vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks (mitte segi ajada võiga). Segasin juurde toorjuustu.
Mulle tavaliselt hakkab vahukoor puhtal kujul pisut vastu. Nüüd aga koos toorjuustuga sai kreem vägagi maitsev. Kahjuks olin ämmal külas ja seega polnud võimalik vanillisuhkurt või sidrunimahla lisada - see oleks palju juurde andnud.
Nende vahvlite jaoks leidsin retsepti nami-namist ja juba tükk aega olen plaaninud neid teha, nüüd siis lõpuks nädalavahetusel võtsin asja kätte ja nüüd saan öelda TEHTUD!.
Koostisained:
4 õhukest viilu taisemat peekonit
1,5 dl nisujahu
0,8 dl maisijahu
1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit
0,25 tl söögisoodat
3 dl petti
1 suur muna
1,5 sl heledat suhkrusiirupit (või vahtrasiirupit jne)
30g sulatatud võid
Pruunistasin peekoniviilud pannil krõbedaks (ikka kohe täitsa, nii et pärast pudistada saaks). Seejärel panin küpsenud viilakad paberkäterätikule nõrguma ja jahtuma. Segasin ühes kausis omavahel kuivained (jahud, küpsetuspulbri ja sooda). Kloppisin eraldi omavahel segamini petti munad ja siirupi ning lisasin kuivainetele. Segasin kõik ühtlaseks. Pudistasin juurde peekoni ja valasin sekka sulavõi (pisut, umbes 5g võid jätsin vahvlimasina määrimiseks küpsetamise ajal). Segasin kõik ühtlaseks. Küpsetasin vahvlimasinaga õhukesed vahvlid. Keerasin rulli ja lasin jahtuda. Sain 15 vahvlit.
Lisandid:
Olime pisut segaduses nende vahvlite kõrvale lisandi leidmisel. Algretseptis on soovitatud vahtrasiirupit, kuid seda mul käepärast polnud. Nii, et krõbistasin niisamuti tee kõrvale. Abikaas aga tarbis neid Philadelphia milka maitselise toorjuustuga - ta sai alles tagantjärele aru, et tegemist peekonivahvlitega. Mina aga oma maitsemeeltega proovisin ka seda kooslust ja šokolaad+peekon pole ikka päris minu teema.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Maitselt olid vägagi mõnusad, oleksid isegi võinud veel peekonisemad olla, järgmine kord paneks mõne viilu veel peekonit juurde. Vahvleid pidi suhteliselt pruuniks küpsetama, et nad ikka krõbedaks jääksid, aga eks see ole pigem juba küpsetamise metoodika. Meil sai selline pisut teistmoodi lõunasöök sedamoodi.
Mõnus vaheldus tavapärastele ahjukartulitele.
Koostisained:
Umbes 1 kg õhukese koorega kartuleid
2-3 sl oliiviõli
2 tl paprikapulbrit
1 tl tšillipulbrit (maitseainesegu)
1/2 tl tüümiani
näpuotsaga tšilli helbeid
soola
Pesin kartulid HOOLEGA köögiviljaharja abil puhtaks. Eemaldasin noa abil kõik kahtlasemad kohad (ussiaugu alged, plekid jmt). Lõikasin kartulid parajateks sektoriteks. Pintseldasin ahjuvormi õliga üle. Panin sinna kartulid. Raputasin peale maitseained ja segasin ühtlaseks. Lisasin ülejäänud õli ja segasin kartulid korralikult käte abil üle, et maitsestumine toimuks ühtlaselt. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures umbes 40 minutit (vahepeal segasin ühe korra). Kui soovida pisut krõbedamaid kartuleid, siis tuleks küpsetusaega pikendada (10-20 min).
Lisandid:
Meie meelest sobisid imehästi SM-i magusa tšillikastmega kokku. Muidu sõime ahjukala kõrvale.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Kartulid said nii väga maitsvad. Lisaks on, arvestades minu koorimistehnikat, kaod palju väiksemad. Selliseks toiduks tuleks küll kasutada pigem mahedamalt kasvatatud kartuleid, kuna koored sööme ju kenasti sisse. Mees ütles, et kuigi talle üldiselt kartulid ei maitse, siis need olid väga head ja nii võiks kartult tihedamini teha. Vähem kõnekas pole ka see, et kogu selle kartulihunniku ühe toidukorraga pintslisse panime.
