Musta varjundiga kirju koer

Kuna vennal oli sünnipäev, siis küsisin talt eelnevalt, mis tema lemmik kook on. Peale üürikest mõttepausi kuulutas ta selle tiitli vääriliseks kirju koera. Nii ma siis tema sünnipäevaks sellise musta varjundiga kirju koera ka hakkama panin.

Koostisained:
1 pakk Kalevi valgeid küpsised (165g) 10p
1 pakk Kalevi sidruniküpsiseid (165g) 10p
200g suhkruga kondenspiima (5%) 5p
200g sulatatud võid 44p
3 sl suhkruta kakaopulbrit 1,5p
100g mustikaid 0p
50g metsmaasikaid 0p
2 sl tärklist 1p (kui kasutad sügavkülma marju)
sorts mandlilikööri 0,5p
Kokku: 72p




Sulatasin pliidil vesivanniga või. 
Purustasin köögikombainiga küpsised (tuleb jälgida, et liiga pudrule ei lähe, kui lased üleöö seista ei tee suuremad tükid miskit paha, need imbuvad läbi). 
Kuna mul olid sügavkülmast võetud marjad, mitte värsked, siis segasin need eelnevalt tärklisega läbi (külmunud marjad, ei lasknud neil varem sulada). Valasin marjad küpsiste juurde ja segasin kõik segamini. 
Võtsin jahtunud või ja segasin sinna kondenspiima juurde, kui segu oli ühtlaseks saanud, lisasin juurde kakao ja lõpuks ka väikse sortsu mandlilikööri. 
Segasin vedeliku korralikult segamini ja valasin küpsise-marja purule peale. Segasin kergelt alt üles poole tõstes kõik segamini ja jagasin umbes kaheks. Võtsin toidukile tüki ja laotasin selle lauale. Kallasin sinna peale poole massist ja rullisin ettevaatlikult kile abil ühtlaseks rulliks. Kordasin tegevust ka teise poolega. Asetasin rullid kandikule ja jätsin üle öö külmkappi tahenema. Marjadega kirju koer tuleks süüa 24h jooksul peale valmistamist. Serveerimiseks lõikasin vorstikestest umbes 7mm laiusega viilud - sain nii kokku kusagil 35 viilu. 


Lisandid: 
Jõime kõrvale vaarikateed.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Mulle meeldis rohkem kui traditsiooniline kirju koer, marjad tegid mahedamaks ja mahlasemaks. Struktuur oli ka selline pehmem aga arvestasin sellega ja tõin musta varjundiga kirju koera külmikust välja kohe enne serveerimist. Pool sellest kadus minu vendade ja mehe tegevuse tagajärjel (aitasin ise ka pisut kaasa) nagu soe sai. 

Koogelmoogel

Tuli meelde, kuidas lapsepõlves sai ikka vahest patuselt magusat koogelmoogelit manustatud. Kuna oli juba üks järelejäänud munakollane, siis tekitasin hoopiski selle asemel 2 niiöelda kasutut munavalget, selle ahela lõpetuseks valmisid ülimõnusad munavalge-juustu küpsised, sellest aga mõnes teises postituses lähemalt.

Koostisained:
3 usaldusväärsest allikast tulnud munakollast
3 sl suhkurt
1 tl mandlilaaste
näpuotsaga kaneeli


Eraldasin rebud munavalgetest. Lisaks mängisin veel kirurgi ja eemaldasin ka maamunadele omased "tibupoegade" alged - no ei suutnud neid sellises "toores" toidus alla süüa. Siis panin munakollastele juurde 3 sl suhkurt ja käivitasin oma kondimootori, et munakollaseid vahustada, nagu kord ja kohus (lapsena tegime seda tööd õdede-vendadega vaheldumisi). Õnneks ilmus juba mõne minuti pärast köögiuksele minu unise näoga abikaasa, seega sai see töö talle hommikuvõimlemise pähe määritud ja ise teiste toitudega asjatatud. Mees oli väga tubli mikser ja saime väga mõnusa magustoidu. Kaunistuseks ja ka maitseks lisasin pisut mandlilaaste ja kaneeli. 






Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
See suhkru ja muna vahekord oli ehk minu jaoks isegi liiga magus, teine kord vähendaksin pisut suhkru kogust. Muidu koogelmoogel nagu koogelmoogel ikka. Huvitav, kust see nimi üldse pärineb?

Suutäis headust

Täna poodeldes olin just sättinud ennast koju lendlema, kui silma jäid nii suurepärased vaarikad, et olenemata kõrgest hinnast ei suutnud ma nendeta enam koju minna. Sellest tulenevalt valmis lõunasöögi teine käik.

Koostisained:
150g magusaid vaarikaid (0p)
4 sl maitsestama 2,5% jogurtit (1p)
2 tl vedelat mett
0,5tl jahvatatud kaneeli
Kokku 1p (ühele sööjale 0,5p)

Asetasin vaarikad neid puhastades sõelale. Pesin neid kiirelt voolava külma vee all ja nõrutasin võimalikult kuivaks.
Seejärel jagasin need kahte pisikesse kaussi.
Panin kummagisse kaussi peale voolama 2 sl maitsestamata jogurtit.
Niristasin kogu kupatuse üle 1 tl vedela meega ja maitsenüasiks raputasin peale ka pisut kaneeli. Lihtsuses peitub võlu ja see oli kohe kindlasti üks suutäis headust.