Eesti Vabariigi aastapäev

Hommikut alustasin mina siis eelmisel õhtul valmis tehtud võileivatordi kaunistamisest. See on õigupoolest minu esimene võileivatort ja kuna ma väga asjaga rahule ei jäänud, siis mingisugust retsepti ei taha siia lisada. Ütlen vaid, et tegin rukkiröstsaiga ja vahele torkasin kodujuustu-tuunikala-hapukoore-majoneesi kastme. Pealt kaunistasin majoneesi, kurgi ja keedumunaga. Kuna otsustasin teha võileivatorti enam-vähem ekspromtilt enne uinumist, siis kasutasin seal seda, mis kodus leidus. Kõigele lisaks sai just pildistamise hetkel fotoka aku tühjaks ja pildi eest pidi hoolitsema minu ustav SEc510. Sai hakkama küll.

Õhtusöögiks valmistasin aga kamakoogi retsepti järgi ühe koogipõhja, mille lõikasin keskelt pooleks. Immutasin kooki amaretto likööriga. Panin vahele ingveri-kõrvitsamarmelaadi ja lisaks määrisin veel vahele ja peale toorjuustu kreemi. Kreemi magususe tasakaalustamiseks puistasin kõik üle astelapaju marjadega.

Lasin külmkapis seista. Kõikse parem oli veel kook järgmise päeva õhtul - kui oli piisavalt imenduda saanud. 


Toorjuustu kreem
200g philadelphia maitsestamata toorjuustu
2 dl 35% koort
2 sl tuhksuhkurt
1 sl hapukoort 20%
(vanillisuhkurt, sidrunimahla või muud taolist)


Segasin toorjuustu ja hapukoore segamini (et toorjuust oleks vedelam). Vahustasin rõõsa koore suhkruga tugevaks vahuks (mitte segi ajada võiga). Segasin juurde toorjuustu. 
Mulle tavaliselt hakkab vahukoor puhtal kujul pisut vastu. Nüüd aga koos toorjuustuga sai kreem vägagi maitsev. Kahjuks olin ämmal külas ja seega polnud võimalik vanillisuhkurt või sidrunimahla lisada - see oleks palju juurde andnud.

Vastlapäev

See aasta oli see liikuv püha siis 21. veebruaril. Mina tähistasin seda põhiliselt toitumise alaselt - pika liu laksmine tuleb mõnele teisele päevale korraldada. Nimelt valmisid minu elu esimesed vastlakuklid. Selleks googeldades tõmbasid mind mitmed retseptid, kuid lõpuks langes otsust Ragne vastlakuklite kasuks, millel siis seltsiks tõesti imemõnusad maasikad. 

Kuna olen pärmitaigna tegemisel ja kasutamisel amatöör siis tegin taina 1:1-le nii, nagu Ragne õpetas. Täidise tegin aga pisut omamoodi. Nimelt ma pole väga puhta vahukoore usku ( minu jaoks liiga rammus ja hakkab seetõttu vastu). Seega tegin täidise kuklitele sedamoodi:


2 dl 35% koort
100g Pajumäe talu vanillikohupiima kreemi
4 tl suhkurt
1 kuhjaga tl vanillisuhkurt


Kukleid sai kokku 8 (oleks võinud tegelikult teha 9, kuna mõned said ikka vägagi suured - pildilt ei taju tegelikku suurust). Täidist jagus mul tegelikult 7-le (läksin ilmselt jagamisega liiga lahkekes kätte), aga polnud hullu järgmise pärva hommikul pugisin ühe lihtsalt kohupiimakreemi kattega ära ja oli ka äärmiselt mõnus.


Üldiselt jäin kuklitega väga rahule. Sai sai vägagi maitsev ja on plaan selle taina järgi ka kunagi üks kringlike hakkama panna. Kui niisama saia mekkida siis oli sidruni maitset ka rohkem tunda, vahukoorekreemiga koos mitte nii väga. 


Teiseks niiöelda traditsiooniliseks toiduks said meil seekord keedetud oad (õpetus):

Koostisained: 
250g kuivatatud põldube (veski mati)
vett
2 tl soola
2 sl hakitud tilli


Eelneval õhtul panin oad külma vette aknalauale ligunema. Hommikul vahetasin vee. Lõuna paiku panin oad potti ja kallasin neile peale puhta külma vee (vett umbes kaks korda rohkem kui ube). Keetsin ube kuni olid peaaegu pehmed (umbes 45 minutit), seejärel lisasin 1 tl meresoola. Keetsin veel 15 minutit kuni oad olid pehmed. Kurnasin oad ja loputasin üle külma veega, jätsin nõrguma. Tõstsin pad kaussi, maitsestasin peensoola ja hakitud tilliga ning segasin ühtlaseks. 


Lisandid:  
Sõime kõrvale maasuitsusingi võileibu hapukurgiga ja mekkisime mõdu. 


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:  
Kuna algses õpetuses soovitati ube leotada 24h ja peale seda keeta veel 2-3h siis tabas mind ubade tunduvalt varajasem küpsemine üllatusena ja suutsin nad pisut liiga pehmeks keeta (retseptis panin enam-vähem õiged ajad, et sellist äpardust ei juhtuks). Ma arvan, et vahe seisneb ka sellest, et need põldoad olid suhteliselt pisikesed, suuremate puhul oleks kindlasti vaja ka pikemat keeduaega. Muidu olid täitsa maitsvad ja vastlapäeva sobivad. 

Valentinipäev!

Minu abikaasa kuulub nende meeste klubisse, kes Valentinipäeva unustusse saadaksid. Mina isiklikult olen selline inimene, kellele igasugused tähtpäevad, pühad ja traditsioonid meeldivad. Samas ei taha ka väga pealtükkiv olla, kui teine inimene asjast rõõmu ei tunne.
Üllatavalt sai meil üle kivide ja kändude täitsa mõnus ja romantiline 14. veebruar (Nimelt, kui mina soovisin hommikul kakaotassiga kokku lüües abikaasale mõnusat Valentinipäeva, vastas tema, et kaunist 14. veebruari sullegi).


Sõbrapäeva ettevalmistus sai tehtud tegelikult juba eelneval õhtul, kui panin hakkama pärmitaigna kõrvitsase nüansiga kaneelilõõtsa valmistamiseks. Retsept pärineb sellest blogist. Panin õhtul taina külmetusse kerkima ja hommikul võtsin toasooja, kuniks hommikuse trenniga ühele poole sain. Siis järgnes rullimine, puistamine (segu tegin pisut omamoodi: 0,5dl fariinisuhkurt, 1,5 dl demerera suhkurt ja 1,5 sl kaneeli), lõikamine, tõstmine, vormi mahutamine ja lõpuks küpsetamine. Ülimagusad lõhnad ja veel paremad maitsed. Värvus polnud mul küll niivõrd keltanen kui algretsepti omanikul (teadagi pole mul seda eputavat muskaatkõrvitsat, vaid kõigest tavapärane kõrvitsapoiss ema kompostihunniku viljakast mullast).


Ehk siis hommikusöögiks kõrvitsa nüansiga kaneelilõõts ja piparmündise mekiga šokolaaditükikestega kakao.

Nagu näha siis sai mu kaneelilõõts kohati pisut tumedam kui vaja, nimelt ma panin endale telefoni meeldetuletuse, et läheksin õigel ajal teda ahjust välja päästma. Ühel hetkel hakkasin siis mõtlema, et kell peaks ju juba nii kaugel olema, vaatasin telefoni ja olin 1h meeldetuletuse aja mööda pannud. No hea, et niigi varakult avastasin ja üle läks aega umbes 5 minutit, kuid sellest piisas. Maitseomadusi see muidugi ei rikkunud, pisut ainult välimust.


Peale hommikusööki seadsime käsikäes sammud turuhoone poole. Soetasime sealt suure hunniku liha - sõbrapäeva kingituseks minu emale - nimelt lõpuks proovisin tema kingitud hakklihamasina töökorra ära. Algajale omaselt läks liha "hakkimine" üle kivide ja kändude. Päädides sellega, et ühe korra unustasin lausa noa mehhanismi tagasi toppida ja olin seejuures siiralt hämmeldunud, et liha ei tahtnud masinast läbi minna. Lõpp tulemusena sain aga oma sügavkülma juurde 6 pakikest, mis igaüks sisaldab pisut üle 400 grammi lahjat seahakkliha.
Turult tulime tulema veel latti suitsuvorstiga, omajagu suure tüki juustuga (tudengitele omaselt odavaim juust, mida Tartus teame), Pajumäe talu letist kohupiimakreemi, piima ja jogurtiga, kodumaiste õuntega ja vürtspoest rebisime kaasa täiesti traditsioonilise kotikese kaneeliga.
Oli selline mõnus käsikäes šoppamine.
Pärast liikusime postkontorisse, et saaksin endale nami-nami poolt saadetud pakikese kätte. See oli üks väga mõnus pakk sisaldades tervelt kahte kokaraamatut. Aasia köök ja Suur piimaraamat
Nii, et sain ka endale sõbrapäevaks kingituse. Kindlasti kuuleb siin blogis neist raamatutest veel - retsepti viidetena siis.
Postkontoris oli üllatavalt palju inimesi ja nii seal oma hetke oodates silmitsesin ka postkaarte ja otsustasin endale ise oma sõbrapäeva kaardi osta - sellise taaskasutatava - et naudin ise ja saan kunagi kellegile edasi kinkida. Minu südame võitis üks kutsika pildiga kaardike.
Pealelõunat tegin ma veel pisut trenni ja nautisin sellest iga hetke. Pärast möksisin ennast siise The body shopi šokolaadihõngulise kehavõiga ja kõht hakkas kahtlaselt korisema.


Õhtusöögiks tegime suupiste laua. Mis siis koosnes kõigest sellest, mida järgnevatel piltidel näha saab (hapukoorepõhine dipikaste, magus tšillikaste vorstikeste dippimiseks, küüslauguleivad, mustad oliivid, porgandikangid, kaalikakangid, lillkapsa õisikud, kirsstomatid, naturaalsooles grillvorstikesed, sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid ja magustoiduks kiivid). 

Kallim andis oma panuse šampinjonide tegemisel (tema puhul on see juba kokanduse kõrgeim tase) ja need said väga maitsvad ja head.

Joogipoolisest, oli meil imemaitsev kodusest punasesõstra mahlast tehtud romantiliselt punane morss ja kokku löömiseks ja mekkimiseks pisut rummi koolaga. 

Meelelahutuse eest hoolitses minu teine pool ja tema oli hankinud meile vaatamiseks uue seriaali Borgia esimese osa. 


Üldiselt oli tegevusterohke ja mõnus päev, kuhu mahtusid ka mõned sõnumid sõpradelt ja pikk telefonikõne minu parima sõbrannaga - minu vanema õega. 


Et igas päevas võiks olla killukene sõbrapäeva!

Kirsi-ploomi kohupiimakook

Tegin seda imelihtsalt valmivat kooki oma sõbrale sünnipäevaks. Kaalusin pikalt ja laialt, mida teha ja otsustasin lõpuks selle koogi kasuks, kuna juhuslikult olid mitmed koostisosad poes soodsad. 

Koostisained: 
Põhi:
2 pakki Vilma tordipulbrit (Juubeli)
4 sl suhkruta kakaopulbrit
320g võid


Täidis:
800g rasvatut kohupiimapastat
4 muna 
1 dl suhkurt
2 tl vanillisuhkurt
7,5 dl sulatatud ja nõrutatud (ploomide puhul ka tükeldatud) marju (enam-vähem võrdses vahekorras).
2 sl tärklist


Kaunistus:
2 sl suhkrusiirupit
5 sl kookoshelbeid
šokolaadi kanistused
1/2 sl vett


Puistasin Vilma tordipulbrid köögikombaini (kus oli lõiketera sees), panin juurde kakao. Lisasin juurde juppidena lõigatud või ja lasin köögikombainil kõik ühtlaseks tolmjaks puruks teha (mis võttis surumisel kenasti kokku). 
Täidise jaoks panin kohupiimapasta kaussi, lisasin sinna muna ja suhkrud, ning segasin kõik ühtlaseks. 
Lõpuks lisasin ka marjad (ja kuna mul sai pisut rohkem marju kui algretsept ette näeb siis ka paar sl tärklist) ja segasin kõik segamini. 
Puistasin umbes 2/3 kogu purust küpsetuspaberiga vooderdatud 24x35 suurusesse lahtikäivasse koogivormi (poole kogusega sobib 24cm diameetriga ümmargusse koogivormi). Vajutasin sõrmede abil puru enam-vähem ühtlaseks. Valasin peale kohupiimasegu - vormi kallutades sain sellegi ühtlaseks. Ning lõpus puistasin koogile peale ülejäänud puru. Vajutasin kergelt kätega kinni (ettevaatlikult) ja pistsin koogi 30 minutiks eelkuumutatud ahju 200 kraadi juurde. Pärast lasin koogil jahtuda ja panin kandikuga (musta värvi) üleöö külmkappi. 
Järgneval hommikul kaunistasin. Lahjendasin siirupi veega ja pintseldasin kogu koogi üle (selleks, et kookoshelbed külge jääks). Raputasin koogi teelusika abil kookoshelvestega üle ja tõstsin vähese siirupiga alt kokku määrides (kinnitades) peale šokolaadist kaunistused. 


Lisandid:
Nagu sünnipäeval selgus siis oli selleks alkohol ;) Kuid tegelikult sobiks siia kõrvale magustamata tee või kohvi.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Kook sai vägagi magus, kuid samas mõnus kreemjas ja mahlakas. Ise eelistaksin natuke vähem magusat kooki (võiks asendada osa juubelitordi pulbrist tavalise jahuga või kohupiimamassile üldse mitte suhkurt lisada). Samas külmas metsamajakeses kulus selline energiapomm marjaks ära. Omaette ooper oli koogi metsamajja toimetamisega (autod jäid majakesest 3 km-i kaugusele).

Minipitsad

Minu teekond pitsadega on olnud väga konarlik, küll olen ma teinud valmis segudest, küll olen proovinud ise tainast teha ja tulemus on saanud pigem küpsise kui pitsa sarnane - sõna otseses mõttes kõva. No siiski, kuna venna sünnipäev ja mõtlesin, et pitsa teeks talle rõõmu siis võtsin uue projekti ette (meeldis, kuna oli selles suhtes uuden, et pitsa peale pandi maisi), muidugi kogusin ka nami-nami pitsa teema alt infot ja otse loomulikult oli minu küpsisepitsa päritolu seotud sellega, et hoidsin kogu kraami liiga kaua ahjus. 

Koostisained:
1 pakk pitsapõhja pulbrit (400g)
250 ml vett
1 väike purk konservmaisi (nt bonduelle)
140g taist suitsusinki
100g riivitud juustu
1 dl maitserohelisega tomatikastet
pitsamaitseainet
jahu rullimiseks


Valmistasin pulbri pakendi juhendi järgi taina ja jätsin 15 minutiks tahenema. 
Seni kaua hakkisin singi pisikesteks kuubikuteks ja nõrutasin maisikonservist vedeliku välja. 
Raputasin lauale pisut jahu ja võtsin sinna 1 sl (kuhjaga) jagu tainast. Riputasin selle tainapalli veel jahuga üle ja rullisin enam-vähem lapikuks. Tõstsin selle küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja aitasin veel kätega kaasa, et natukene ilusamat kuju anda. 
Teine variant minipitsasid saada on kogu tainas korraga õhukeseks rullida ja sealt vormiga välja lõigata (ala nagu tehakse piparkooke). Aga mulle meeldis esimene variant rohkem, pitsad said sellised mõnusad ja naturaalsed, pisut loperkused. Pealegi mul pole sellist suurt pinda oma pisikeses köögis kus kogu seda segu rullida. 
Kordasin oma tegevust seni kuni tainas otsa sai ja kaks ahjuplaati pisikeste tainarõngastega kaetud. Teise panni jaoks jagasin taina juba alguses üheksa hunniku vahel võrdselt ära - et kõik ilusasti pannile mahuksid. Mina sain nii 18 minipitsat. 
Peale seda võtsin tomatikastme ja tõstsin igale pitsale 1 tl sellest, määrisin ühtlaselt laiali. 
Järgmisena jagasin singikuubikud ja maisi enam-vähem võrdselt väikeste tegelaste vahel ära. 
Maitsestasin pitsamaitseainega ja kõige peale raputasin riivjuustu. 
Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures keskmisel siinil täpselt 10 minuti. 


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Mulle singi-maisi kooslus sobis. Üldse meeldis see, et koostisaineid oli vähe. Mais tegi pitsa mahlakaks. Lihtne teha ja kuna kogu see kogus 4 inimese (3 neist noormehed) ära hävitati, siis järelikult olid söödavad (loe:head). Sobis väga hästi antud peo "näppudegal söömise" ideoloogiaga. Teine kordki võiks midagi sellist teha. Ma eeldan, et selline asi võiks ka lastele peale minna. 

Musta varjundiga kirju koer

Kuna vennal oli sünnipäev, siis küsisin talt eelnevalt, mis tema lemmik kook on. Peale üürikest mõttepausi kuulutas ta selle tiitli vääriliseks kirju koera. Nii ma siis tema sünnipäevaks sellise musta varjundiga kirju koera ka hakkama panin.

Koostisained:
1 pakk Kalevi valgeid küpsised (165g) 10p
1 pakk Kalevi sidruniküpsiseid (165g) 10p
200g suhkruga kondenspiima (5%) 5p
200g sulatatud võid 44p
3 sl suhkruta kakaopulbrit 1,5p
100g mustikaid 0p
50g metsmaasikaid 0p
2 sl tärklist 1p (kui kasutad sügavkülma marju)
sorts mandlilikööri 0,5p
Kokku: 72p




Sulatasin pliidil vesivanniga või. 
Purustasin köögikombainiga küpsised (tuleb jälgida, et liiga pudrule ei lähe, kui lased üleöö seista ei tee suuremad tükid miskit paha, need imbuvad läbi). 
Kuna mul olid sügavkülmast võetud marjad, mitte värsked, siis segasin need eelnevalt tärklisega läbi (külmunud marjad, ei lasknud neil varem sulada). Valasin marjad küpsiste juurde ja segasin kõik segamini. 
Võtsin jahtunud või ja segasin sinna kondenspiima juurde, kui segu oli ühtlaseks saanud, lisasin juurde kakao ja lõpuks ka väikse sortsu mandlilikööri. 
Segasin vedeliku korralikult segamini ja valasin küpsise-marja purule peale. Segasin kergelt alt üles poole tõstes kõik segamini ja jagasin umbes kaheks. Võtsin toidukile tüki ja laotasin selle lauale. Kallasin sinna peale poole massist ja rullisin ettevaatlikult kile abil ühtlaseks rulliks. Kordasin tegevust ka teise poolega. Asetasin rullid kandikule ja jätsin üle öö külmkappi tahenema. Marjadega kirju koer tuleks süüa 24h jooksul peale valmistamist. Serveerimiseks lõikasin vorstikestest umbes 7mm laiusega viilud - sain nii kokku kusagil 35 viilu. 


Lisandid: 
Jõime kõrvale vaarikateed.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Mulle meeldis rohkem kui traditsiooniline kirju koer, marjad tegid mahedamaks ja mahlasemaks. Struktuur oli ka selline pehmem aga arvestasin sellega ja tõin musta varjundiga kirju koera külmikust välja kohe enne serveerimist. Pool sellest kadus minu vendade ja mehe tegevuse tagajärjel (aitasin ise ka pisut kaasa) nagu soe sai. 

Jõluõhtu kahe... vabandust kolmekesi

Meil on nimelt kallimaga traditsioon, et teeme "oma" pere jõulud enne maakodudesse vanematele külla minekut ära. Nagu sellest võib eeldada, toimub see meil kuupäeviti liikuvalt (põhimõtteliselt viimane õhtu, mille kodus oleme). See aasta (või noh nüüdseks juba eelmine aasta) toimus see sündmus 21. detsembril. Käisime koos jõuluehet ostmas (oleme iga aasta nüüd, kui koos jõule peame, käinud poes ühte erilisemat jõuluehet valimas oma kuuse peale - seekord osutus valituks pisikene puidust kiikhobut meenutav ehe). Pärast küpsetasime koos piparkooke ja kõrvitsaküpsiseid (ning sõime neid). Sellel aastal toimus meil ka väikene fotosessioon, nimelt minu sõbrast harrastusfotograaf tegi meist kolmekesi (mina, abikaasa ja meie kass) perepilti. Peale seda olime juba nälgimas. Õnneks olin ettenägelikult valmistanud ette kõik selle, mida dippima hakkame ja üle oli veel jäänud valmistada suur potitäis juustufondüüd. Siis saime kallikesega mõnusalt diivanile pugeda ja oma kõhud väga pungi õgida, vaatasime ühte mõnusat joonisfilmi Mary and Max.
Ega polegi muud teha, kui mõned pildid lisada ja retseptid linkida, kuna tegin kõik samm-sammult samuti.


Piparkoogid (nami-namist)

Fondüü (nami-namist)
Dippimiseks - kolme sorti kukleid, aurutatud lillkapsas, kirsstomatid ja granny smith õunad (viimased olid minu lemmikud).