...lemmikloomadega

Minu esimene päris oma lemmik, või noh jagan teda sõbralikult oma abikaasaga on 2010 aasta septembris sündinud poiss Tipsu.

Võib ju mõelda, et mis nimi nüüd sellisele kõutsile on pandud. Kuid Tipsu on üliarmas kass, kes on ilmselt veendunud, et mina olen tema ema. Üldiselt on ta toakass, aga suvel ja nädalavahetustel saab ta vabadust nautida aias ja metsades ringi turnides. Julgeme teda õue lasta, sest ta üldiselt tuleb kutsumise peale koju (ptüi, ptüi, ptüi üle vasaku õla). Kui ta siis õhtuti õuest tuppa kutsutakse on tal tükk tegemist enda valgete käppade puhtaks noolimisega. Kui see toimetus tehtud, hakkab kõlama purrrr, purrrr, purrr, mis annab märku tühjast kõhust. Kui kõht täis söödud, siis tuleb uneaeg.
Üldiselt magab meie kass terve öö, aga kui hommikul liigutama hakkame siis ta enam järgi ei jäta - tuleb purrrrrr, purrrr, purrrr kuni keegi üles tuleb ja temaga tegelema hakkab. Vahest ei piisa ainult söögi andmisest, talle lihtsalt ei meeldi üksi olla. Päeval kui meid ei ole kodus ja ta peab üksi olema. Tormab ta kohe ukse peale vastu, kui me saabume, et oma paid ja tervitused kätte saada.

Tipsu saime me oma kursakaaslase käest. Nimelt oli tema emane kiisu "jooksu" pannud ja hiljem tiinena koju vantsinud. Tegin kursakaaslasega rühmatööd, kui ütles, et meil on plaanis homme varjupaika minna, et omale sealt kiisu vaadata. Tema selle peale, et kuule, mul on ka üks kassipoeg kodus. Äkki tulete ja vaatate. Läksime siis samal õhtul vaatama ja leidsime eest sellise südametemurdja. Kes hakkas meiega kohe mängima ja mulle sülle ronis, et otsust sai suhteliselt kiirelt tehtud. Otsustasime siiski, et jätame kassipoja veel nädalaks ajaks ema juurde, kuni ta oli 2 kuu vanuseks saanud. Ise saime vaikselt hakata ette valmistuma, muretsesime kandepuuri, kraapimisposti ja suure luugiga liivakasti. Lisaks muud nänni, mõned mänguasjad, söögikausid ja krõbinad (mida alguses oleksin ilmselt võinud ise süüa). Oleme ausad ega see odav lõbu ei olnud, aga õnneks on ta kõiki neid asju ka tarbinud, mis talle muretsenud oleme (hetkelgi magab oma kraabimispuu otsas õndsat und).

Kui siis talle lõpuks järele läksime olime abikaasaga nii õnnelikud. Olime kassi võtmist juba üle aasta planeerinud. Kõik läbi mõelnud ja ka kirjandust lugenud. Meie jaoks on lemmikloom totaalselt pereliige ja ei tahaks temast mitte mingil juhul loobuda. Seetõttu polnud tema "adopteerimise" otsus kergekäeline. Meie vanemad olid muidugi totaalselt selle vastu. Aga nüüd on ta kõik ümber oma sabaotsa keeranud nagu niuhti. Ämm ja äi küsivad teda igal võimalusel endaga koos maale ja nunnutavad teda elu eest (ilmselt see tingitud ka sellest, et neil veel lapselapsi pole).

Võtsime siis oma pisikese kassipoja, panime kandekorvi ja viisime tema senisest kodust ja ema külje alt minema. Oi neid kaebeid, mis autosõidu ajal kostsid. Minu süda läks selle peale nii katki. Õnneks oli sõita lühike maa. Tõime ta siis koju, olin valmistunud selleks, et ta kaob kusagile kapi või diivani taha mitmeks päevaks peitu, kuni nälg argusest võitu saab ja hakkab oma uut kodu usaldama. Seetõttu võtsin ta algselt sülle. Näitasin talle kõik korteri nurgad ära. Tutvustasin, kus on tema söök ja kus liivakast (elutähtis siis meie jaoks eelkõige) ja lasin lahti. Tema siis hakkas arglikult ringi käima ja uurima. Me lasime tal omaette askeldada, kaugelt ehk pisut uudishimutsedes. Lõpuks tuli ta minu kõrvale diivani peale keeras ennast rulli ja väsimus võttis võimust. Algselt jäi küll magama väga valvsas poosis (pea püsti, kõrvad pikad), Kuid samm-sammult vajus ta sügavamasse unne ja nüüd magab ta loomulikult pidevalt nagu nott. Igas asendis ja igal pool - keset põrandat magama jäämine pole tema jaoks takistus.
Varasemalt üritas ta ka meie juures voodis magada, aga kuna mina olen mehe sõnade kohaselt magades nagu vurr, keda on võimatu kaisus hoida (mul on selg haige ja seetõtu vähkren pidevalt), siis ilmselt sai ka meie kass aru, et saab rahulikuma une, kui minust öösiti eemale hoiab. Hommikuti saab õrnutseda küll.

Lõunaund tuleb ta siiski vahel minu sülle magama (tavaliselt küll just kõige ebasobivamal ajal). Väiksemana tegi seda pidevalt. Nüüd kui tema on suurem ja mina pisem on tal aga minu sülle mugavalt ära mahtumisega probleeme - mis ei takista teda üritamast. Üldiselt on tal ikkagi kindlad inimesed, kelle sülle ta kohe ära kaob. Näiteks minu vend on tema suur sõber. Alati purrub talle ja otsib tema tähelepanu.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar