Valentinipäev!

Minu abikaasa kuulub nende meeste klubisse, kes Valentinipäeva unustusse saadaksid. Mina isiklikult olen selline inimene, kellele igasugused tähtpäevad, pühad ja traditsioonid meeldivad. Samas ei taha ka väga pealtükkiv olla, kui teine inimene asjast rõõmu ei tunne.
Üllatavalt sai meil üle kivide ja kändude täitsa mõnus ja romantiline 14. veebruar (Nimelt, kui mina soovisin hommikul kakaotassiga kokku lüües abikaasale mõnusat Valentinipäeva, vastas tema, et kaunist 14. veebruari sullegi).


Sõbrapäeva ettevalmistus sai tehtud tegelikult juba eelneval õhtul, kui panin hakkama pärmitaigna kõrvitsase nüansiga kaneelilõõtsa valmistamiseks. Retsept pärineb sellest blogist. Panin õhtul taina külmetusse kerkima ja hommikul võtsin toasooja, kuniks hommikuse trenniga ühele poole sain. Siis järgnes rullimine, puistamine (segu tegin pisut omamoodi: 0,5dl fariinisuhkurt, 1,5 dl demerera suhkurt ja 1,5 sl kaneeli), lõikamine, tõstmine, vormi mahutamine ja lõpuks küpsetamine. Ülimagusad lõhnad ja veel paremad maitsed. Värvus polnud mul küll niivõrd keltanen kui algretsepti omanikul (teadagi pole mul seda eputavat muskaatkõrvitsat, vaid kõigest tavapärane kõrvitsapoiss ema kompostihunniku viljakast mullast).


Ehk siis hommikusöögiks kõrvitsa nüansiga kaneelilõõts ja piparmündise mekiga šokolaaditükikestega kakao.

Nagu näha siis sai mu kaneelilõõts kohati pisut tumedam kui vaja, nimelt ma panin endale telefoni meeldetuletuse, et läheksin õigel ajal teda ahjust välja päästma. Ühel hetkel hakkasin siis mõtlema, et kell peaks ju juba nii kaugel olema, vaatasin telefoni ja olin 1h meeldetuletuse aja mööda pannud. No hea, et niigi varakult avastasin ja üle läks aega umbes 5 minutit, kuid sellest piisas. Maitseomadusi see muidugi ei rikkunud, pisut ainult välimust.


Peale hommikusööki seadsime käsikäes sammud turuhoone poole. Soetasime sealt suure hunniku liha - sõbrapäeva kingituseks minu emale - nimelt lõpuks proovisin tema kingitud hakklihamasina töökorra ära. Algajale omaselt läks liha "hakkimine" üle kivide ja kändude. Päädides sellega, et ühe korra unustasin lausa noa mehhanismi tagasi toppida ja olin seejuures siiralt hämmeldunud, et liha ei tahtnud masinast läbi minna. Lõpp tulemusena sain aga oma sügavkülma juurde 6 pakikest, mis igaüks sisaldab pisut üle 400 grammi lahjat seahakkliha.
Turult tulime tulema veel latti suitsuvorstiga, omajagu suure tüki juustuga (tudengitele omaselt odavaim juust, mida Tartus teame), Pajumäe talu letist kohupiimakreemi, piima ja jogurtiga, kodumaiste õuntega ja vürtspoest rebisime kaasa täiesti traditsioonilise kotikese kaneeliga.
Oli selline mõnus käsikäes šoppamine.
Pärast liikusime postkontorisse, et saaksin endale nami-nami poolt saadetud pakikese kätte. See oli üks väga mõnus pakk sisaldades tervelt kahte kokaraamatut. Aasia köök ja Suur piimaraamat
Nii, et sain ka endale sõbrapäevaks kingituse. Kindlasti kuuleb siin blogis neist raamatutest veel - retsepti viidetena siis.
Postkontoris oli üllatavalt palju inimesi ja nii seal oma hetke oodates silmitsesin ka postkaarte ja otsustasin endale ise oma sõbrapäeva kaardi osta - sellise taaskasutatava - et naudin ise ja saan kunagi kellegile edasi kinkida. Minu südame võitis üks kutsika pildiga kaardike.
Pealelõunat tegin ma veel pisut trenni ja nautisin sellest iga hetke. Pärast möksisin ennast siise The body shopi šokolaadihõngulise kehavõiga ja kõht hakkas kahtlaselt korisema.


Õhtusöögiks tegime suupiste laua. Mis siis koosnes kõigest sellest, mida järgnevatel piltidel näha saab (hapukoorepõhine dipikaste, magus tšillikaste vorstikeste dippimiseks, küüslauguleivad, mustad oliivid, porgandikangid, kaalikakangid, lillkapsa õisikud, kirsstomatid, naturaalsooles grillvorstikesed, sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid ja magustoiduks kiivid). 

Kallim andis oma panuse šampinjonide tegemisel (tema puhul on see juba kokanduse kõrgeim tase) ja need said väga maitsvad ja head.

Joogipoolisest, oli meil imemaitsev kodusest punasesõstra mahlast tehtud romantiliselt punane morss ja kokku löömiseks ja mekkimiseks pisut rummi koolaga. 

Meelelahutuse eest hoolitses minu teine pool ja tema oli hankinud meile vaatamiseks uue seriaali Borgia esimese osa. 


Üldiselt oli tegevusterohke ja mõnus päev, kuhu mahtusid ka mõned sõnumid sõpradelt ja pikk telefonikõne minu parima sõbrannaga - minu vanema õega. 


Et igas päevas võiks olla killukene sõbrapäeva!

Juustu-kurgi-suitsulõhe suupisted

Iseenesest jällegi lihtne viis kuidas suupisteid valmistada. Uudne oli minu jaoks just see, kuidas kurki serveeriti ja jääb kindlasti jõusse ka tikuvõileibade valmistamisel. Idee pärineb nami-namist (nagu ikka). 

Koostisained:
200g juustu (nt gouda, emmental)
1/2 pikka kurki (pikku pidi poolik, või siis otsast natukene kasutatud)
120g viilutatud külmsuitsulõhet
värsket tilli


Lõikasin juustu kuubikuteks (umbes 1,5x1,5x0,7). Sellised, et püsiksid püsti (kui ka neile muud kraami peale laduda). 
Hakkasin kurgist koorimisnoaga õhukesi viile lõikama. Esimese (ainult tumeroheline), jätsin kõrvale. Lõikasin nii 16 viilu (nii palju oli mul juustukuubikuid) ja rullisin need kokku, ning surusin pisut lapikuks ja jätsin ootele.
Viimaks asusin kala kallale. Lõikasin kala parajateks ribadeks (jagasin jällegi 16-ks).
Võtsin kalariba rullisin kokku ja torkasin sellest kokteilitiku läbi, jägmisena torkasin kurgi ja lõpuks panin selle kõik juustu tüki peale. Kurgirullist torkasin läbi väikse tillioksakese. 
Kordasin tegevust 16 korda ja asetasin kandikule. Parim oleks serveerida kohe, kuid mina katsin kandiku plastmassist kattega ja jätsin kusagil 1h külmikusse külalisi ootama. 


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Minu jaoks jäid need ampsud pisut suureks. Aga samas olid mõnusalt värsked. Külaliste jaoks oli selline kooslus uudne, nii et nad ei osanudki väga midagi asjast arvata. Ise arvan, et selline kurgi ja lõhe kate sobiks ilmselt väga mõnusalt ka väikse leivatüki peale. Vahele veel pisut maitserohelisega toorjuustu. Ühesõnaga andis juurde ideesid aga ei teagi kas konkreetselt selliseid tikukesi uuesti teeksin (suupistete maailm ju nii lai ja avar). 

Minipitsad

Minu teekond pitsadega on olnud väga konarlik, küll olen ma teinud valmis segudest, küll olen proovinud ise tainast teha ja tulemus on saanud pigem küpsise kui pitsa sarnane - sõna otseses mõttes kõva. No siiski, kuna venna sünnipäev ja mõtlesin, et pitsa teeks talle rõõmu siis võtsin uue projekti ette (meeldis, kuna oli selles suhtes uuden, et pitsa peale pandi maisi), muidugi kogusin ka nami-nami pitsa teema alt infot ja otse loomulikult oli minu küpsisepitsa päritolu seotud sellega, et hoidsin kogu kraami liiga kaua ahjus. 

Koostisained:
1 pakk pitsapõhja pulbrit (400g)
250 ml vett
1 väike purk konservmaisi (nt bonduelle)
140g taist suitsusinki
100g riivitud juustu
1 dl maitserohelisega tomatikastet
pitsamaitseainet
jahu rullimiseks


Valmistasin pulbri pakendi juhendi järgi taina ja jätsin 15 minutiks tahenema. 
Seni kaua hakkisin singi pisikesteks kuubikuteks ja nõrutasin maisikonservist vedeliku välja. 
Raputasin lauale pisut jahu ja võtsin sinna 1 sl (kuhjaga) jagu tainast. Riputasin selle tainapalli veel jahuga üle ja rullisin enam-vähem lapikuks. Tõstsin selle küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja aitasin veel kätega kaasa, et natukene ilusamat kuju anda. 
Teine variant minipitsasid saada on kogu tainas korraga õhukeseks rullida ja sealt vormiga välja lõigata (ala nagu tehakse piparkooke). Aga mulle meeldis esimene variant rohkem, pitsad said sellised mõnusad ja naturaalsed, pisut loperkused. Pealegi mul pole sellist suurt pinda oma pisikeses köögis kus kogu seda segu rullida. 
Kordasin oma tegevust seni kuni tainas otsa sai ja kaks ahjuplaati pisikeste tainarõngastega kaetud. Teise panni jaoks jagasin taina juba alguses üheksa hunniku vahel võrdselt ära - et kõik ilusasti pannile mahuksid. Mina sain nii 18 minipitsat. 
Peale seda võtsin tomatikastme ja tõstsin igale pitsale 1 tl sellest, määrisin ühtlaselt laiali. 
Järgmisena jagasin singikuubikud ja maisi enam-vähem võrdselt väikeste tegelaste vahel ära. 
Maitsestasin pitsamaitseainega ja kõige peale raputasin riivjuustu. 
Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 200 kraadi juures keskmisel siinil täpselt 10 minuti. 


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Mulle singi-maisi kooslus sobis. Üldse meeldis see, et koostisaineid oli vähe. Mais tegi pitsa mahlakaks. Lihtne teha ja kuna kogu see kogus 4 inimese (3 neist noormehed) ära hävitati, siis järelikult olid söödavad (loe:head). Sobis väga hästi antud peo "näppudegal söömise" ideoloogiaga. Teine kordki võiks midagi sellist teha. Ma eeldan, et selline asi võiks ka lastele peale minna. 

Sinihallitusjuustuga šampinjonid

Koostisained:
1 karp šampinjone
1 pakk (100g) sinihallitusjuustu
1 tl õli


Puhastasin šampinjonid ja võtsin neil ettevaatlikult jalad välja (ühe kübara suutsin ikkagi katki tõmmata). Jalad panin karbiga külmkappi, et neid teiste toitude sees kasutada. Panin ahju 200 kraadi juurde soojenema. Katsin küpsetuspaberiga ahjuplaadi ja asetasin sinna šmpinjonid kübar allpool ja õõnsused üleval. Võtsin silikoonpintsli ja pintseldasin seened pealt poolt õliga üle. Lõikasin juustu kuubikuteks ja jagasin seente vahel võrdselt ära (oli umbes 16 šampinjoni). Kui ahi oli piisavalt kuum, pistsin seende ahju ja küpsetasin keskmisel siinil umbes 15-20 minutit kuni juust oli sulanud. 


Lisandid:
Meie tarbisime neid filmiõhtul ja jõime kõrvale veini.




Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:  
Väga maitsvad, kindlasti teeme veel. Mees ütles, et need on parimad seened üldse. 

Peekoni-oliivisuupisted

Nagu mu mees tabavalt ütles: "sellise toidu õpetust on  natukene palju retseptiks nimetada, sellega saaks isegi mina hakkama." Aga idee ja maitse poolest väärib see kindlasti üles tähendamist. Lisaks tuleb veel ära mainida, et antud kooslusega ei saanud minu enda peanupukene hakkama, vaid pärineb nami-namist.

Koostisained:
130g taisemat viilutatud peekonit (6 viilu) 11p
16 pisikest musta oliivi (30g) 6p


Võtsin peekoni pakendist välja, eemaldasin kamara ja lõikasin peekoni viilud pikkupidi pooleks. Sain nii põhimõtteliselt 12 riba. 
Mässisin ühe sellise riba ümber oliivi ja kinnitasin puidust tikuga. Tundus aga, et kuidagi palju sai seda peekonit sinna ümber ja seega katsetasin ka nii, et lõikasin need piklikud ribad veel omakorda pooleks ja mässisin siis oliivi ümber. Tegin pooled snäkid nii, et panin vähem peekonit ümber. Kuid see oli tülikam, kuna peekon mahtus ümber oliivi väga napilt. 
Sain nii 8 lamavat mehikest (vähem peekonit) ja 8 seisvat (rohkem peekonit - pildil). 
Küpsetasin 200 kraadi juures 20-25 minutit, kuni peekon oli mõnuslt krõbedaks särisenud. 
Nõrutasin enne serveerimist pisut paberkäterätikul. 
Järgmine kord teeksin siiski kõik rohkema peekoniga - vähem jamamist ja tulemus sai ikkagi mõnusalt krõbe. 
Mees pakkus välja, et sinna sobiksid peale veel väikesed tükikesed fetat. Arvan, et sellised mehikesed sobiksid väga hästi ka külmlauda, kuigi minu nina alt kadusid need mehe kõhtu enne kui nad jahtuda jõudsid. 
Kaalujälgija seisukohast pole loomulikult tegemist mingi kalorivaese snäkiga, kuid vahest harva on vaja mõni rammusam amps ka saada: keskmiselt ühe snäki kohta arvestada 1p. Kuna mina aga tarbisin neid snäkke, kus liha oli poole vähem, arvestaksin endale punkte nelja snäkki eest kokku kolm.