Valentinipäev!

Minu abikaasa kuulub nende meeste klubisse, kes Valentinipäeva unustusse saadaksid. Mina isiklikult olen selline inimene, kellele igasugused tähtpäevad, pühad ja traditsioonid meeldivad. Samas ei taha ka väga pealtükkiv olla, kui teine inimene asjast rõõmu ei tunne.
Üllatavalt sai meil üle kivide ja kändude täitsa mõnus ja romantiline 14. veebruar (Nimelt, kui mina soovisin hommikul kakaotassiga kokku lüües abikaasale mõnusat Valentinipäeva, vastas tema, et kaunist 14. veebruari sullegi).


Sõbrapäeva ettevalmistus sai tehtud tegelikult juba eelneval õhtul, kui panin hakkama pärmitaigna kõrvitsase nüansiga kaneelilõõtsa valmistamiseks. Retsept pärineb sellest blogist. Panin õhtul taina külmetusse kerkima ja hommikul võtsin toasooja, kuniks hommikuse trenniga ühele poole sain. Siis järgnes rullimine, puistamine (segu tegin pisut omamoodi: 0,5dl fariinisuhkurt, 1,5 dl demerera suhkurt ja 1,5 sl kaneeli), lõikamine, tõstmine, vormi mahutamine ja lõpuks küpsetamine. Ülimagusad lõhnad ja veel paremad maitsed. Värvus polnud mul küll niivõrd keltanen kui algretsepti omanikul (teadagi pole mul seda eputavat muskaatkõrvitsat, vaid kõigest tavapärane kõrvitsapoiss ema kompostihunniku viljakast mullast).


Ehk siis hommikusöögiks kõrvitsa nüansiga kaneelilõõts ja piparmündise mekiga šokolaaditükikestega kakao.

Nagu näha siis sai mu kaneelilõõts kohati pisut tumedam kui vaja, nimelt ma panin endale telefoni meeldetuletuse, et läheksin õigel ajal teda ahjust välja päästma. Ühel hetkel hakkasin siis mõtlema, et kell peaks ju juba nii kaugel olema, vaatasin telefoni ja olin 1h meeldetuletuse aja mööda pannud. No hea, et niigi varakult avastasin ja üle läks aega umbes 5 minutit, kuid sellest piisas. Maitseomadusi see muidugi ei rikkunud, pisut ainult välimust.


Peale hommikusööki seadsime käsikäes sammud turuhoone poole. Soetasime sealt suure hunniku liha - sõbrapäeva kingituseks minu emale - nimelt lõpuks proovisin tema kingitud hakklihamasina töökorra ära. Algajale omaselt läks liha "hakkimine" üle kivide ja kändude. Päädides sellega, et ühe korra unustasin lausa noa mehhanismi tagasi toppida ja olin seejuures siiralt hämmeldunud, et liha ei tahtnud masinast läbi minna. Lõpp tulemusena sain aga oma sügavkülma juurde 6 pakikest, mis igaüks sisaldab pisut üle 400 grammi lahjat seahakkliha.
Turult tulime tulema veel latti suitsuvorstiga, omajagu suure tüki juustuga (tudengitele omaselt odavaim juust, mida Tartus teame), Pajumäe talu letist kohupiimakreemi, piima ja jogurtiga, kodumaiste õuntega ja vürtspoest rebisime kaasa täiesti traditsioonilise kotikese kaneeliga.
Oli selline mõnus käsikäes šoppamine.
Pärast liikusime postkontorisse, et saaksin endale nami-nami poolt saadetud pakikese kätte. See oli üks väga mõnus pakk sisaldades tervelt kahte kokaraamatut. Aasia köök ja Suur piimaraamat
Nii, et sain ka endale sõbrapäevaks kingituse. Kindlasti kuuleb siin blogis neist raamatutest veel - retsepti viidetena siis.
Postkontoris oli üllatavalt palju inimesi ja nii seal oma hetke oodates silmitsesin ka postkaarte ja otsustasin endale ise oma sõbrapäeva kaardi osta - sellise taaskasutatava - et naudin ise ja saan kunagi kellegile edasi kinkida. Minu südame võitis üks kutsika pildiga kaardike.
Pealelõunat tegin ma veel pisut trenni ja nautisin sellest iga hetke. Pärast möksisin ennast siise The body shopi šokolaadihõngulise kehavõiga ja kõht hakkas kahtlaselt korisema.


Õhtusöögiks tegime suupiste laua. Mis siis koosnes kõigest sellest, mida järgnevatel piltidel näha saab (hapukoorepõhine dipikaste, magus tšillikaste vorstikeste dippimiseks, küüslauguleivad, mustad oliivid, porgandikangid, kaalikakangid, lillkapsa õisikud, kirsstomatid, naturaalsooles grillvorstikesed, sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid ja magustoiduks kiivid). 

Kallim andis oma panuse šampinjonide tegemisel (tema puhul on see juba kokanduse kõrgeim tase) ja need said väga maitsvad ja head.

Joogipoolisest, oli meil imemaitsev kodusest punasesõstra mahlast tehtud romantiliselt punane morss ja kokku löömiseks ja mekkimiseks pisut rummi koolaga. 

Meelelahutuse eest hoolitses minu teine pool ja tema oli hankinud meile vaatamiseks uue seriaali Borgia esimese osa. 


Üldiselt oli tegevusterohke ja mõnus päev, kuhu mahtusid ka mõned sõnumid sõpradelt ja pikk telefonikõne minu parima sõbrannaga - minu vanema õega. 


Et igas päevas võiks olla killukene sõbrapäeva!