Pirukad kolme erineva täidisega.

Kasutasin taina jaoks seda retsepti. Retsepti leidsingi sellest inspireerituna, et tahtsin seentest miskit valmistada. Nii sündisidki seenepirukad. Kuna mul aga tainast veel üle jäi, siis tegin ka liha-vorsti pirukaid ja lõpuks veel toorjuustu-mustika omi ka.

Seenetäidis:
7 suurt šampinjoni
1 väike sibul
mõned sl hapukoort
2 sl kahitud tilli
soola
pipart
1 sl õli
väikeste kuubikutena juustu


Hakkisin sibula peenikeseks ja praadisin kuumas õlis klaasjaks. Lisasin peeneks hakitud seened. Maitsestasin soola ja pipraga ning kuumutasin kuni seentest tulnud vedelik ära auras.Võtsin panni tulelt ja lisasin tilli. Tõstsin seened kaussi jahtuma. Hiljem lisasin hapukoore ja segasin täidise ühtlaseks.


Liha-vorsti täidis:
umbes 80g praetud liha (minul oli veinimarinaadis)
6 viilu keeduvorsti (100% liha ;) )
1/3 paprikat
3 sl toorjuustu (kuhjaga)
1 sl hapukoort
cayenne'i pipart


Hakkisin liha, vorsti ja paprika pisikesteks kuubikuteks. Segasin hulka toorjuustu ja hapukoore. Maitsestasin cayenne-i pipraga.


Pirukaid sain soolaste täidistega kokku umbes 2 ja pool plaaditäit (magusad olid siis ülejäänud pool). Pirukaid tegin nii, et raputasin lauale pisut jahu, siis kummutasin kogu pärmitaigna lauale ja hakkasin otsast tainast kätega õhukeseks venitama ja mudima. Venitasin suhteliselt suure pikliku platsi (klaasist suurema), panin sinna keskele 1 tl täidist. Tõstsin äärmise taina serva kogu taina poole üle täidise ja lõikasin klaasi abil sealt poolkuu kujulise piruka välja (tuleb kontrollida, et klaas lõikaks läbi mõlema taina kihi nii ülemise kui alumise). Nii saab teha pirukaid suhteliselt kiirelt - tehnika õpitud oma emalt.


Kuna meil ainult kaks sööjat, siis pooled pirukad rändasid sügavkülma. Proovisin just järele, et sügavkülmast võetuna maitsevad ka mõlemad pirukad väga hästi. Sügavkülmast pirukad taldrikule, mõned minutid mikrolaineahjus ja voilaa ongi soojad pirukad tee kõrvale olemas. 

Toorjuustu täidisega pärmitaigna "pirukad":


3 kuhjaga sl toorjuustu
2 peotäit mustikaid (külmutatud)
1 sl tärklist
1sl suhkurt
vanillisuhkurt


Segasin kõik koostisained omavahel. Algselt proovisin teha pirukaid samuti, nagu soolaste täidistega. Kuid kuna see möks sai ikkagi liiga vedel. Siis tegin hoopis muffinivormidesse pärmitaigna põhjaga toorjuustu korvikesi. 


Vooderdasin vormi õhukese kihi pärmitaignaga. Lisasin 1 kuhjaga teelusika täidist ja viimastest taignajääkidest voolisin täidise peale panemiseks pisikesed taigna kuulikesed.

Vastlapäev

See aasta oli see liikuv püha siis 21. veebruaril. Mina tähistasin seda põhiliselt toitumise alaselt - pika liu laksmine tuleb mõnele teisele päevale korraldada. Nimelt valmisid minu elu esimesed vastlakuklid. Selleks googeldades tõmbasid mind mitmed retseptid, kuid lõpuks langes otsust Ragne vastlakuklite kasuks, millel siis seltsiks tõesti imemõnusad maasikad. 

Kuna olen pärmitaigna tegemisel ja kasutamisel amatöör siis tegin taina 1:1-le nii, nagu Ragne õpetas. Täidise tegin aga pisut omamoodi. Nimelt ma pole väga puhta vahukoore usku ( minu jaoks liiga rammus ja hakkab seetõttu vastu). Seega tegin täidise kuklitele sedamoodi:


2 dl 35% koort
100g Pajumäe talu vanillikohupiima kreemi
4 tl suhkurt
1 kuhjaga tl vanillisuhkurt


Kukleid sai kokku 8 (oleks võinud tegelikult teha 9, kuna mõned said ikka vägagi suured - pildilt ei taju tegelikku suurust). Täidist jagus mul tegelikult 7-le (läksin ilmselt jagamisega liiga lahkekes kätte), aga polnud hullu järgmise pärva hommikul pugisin ühe lihtsalt kohupiimakreemi kattega ära ja oli ka äärmiselt mõnus.


Üldiselt jäin kuklitega väga rahule. Sai sai vägagi maitsev ja on plaan selle taina järgi ka kunagi üks kringlike hakkama panna. Kui niisama saia mekkida siis oli sidruni maitset ka rohkem tunda, vahukoorekreemiga koos mitte nii väga. 


Teiseks niiöelda traditsiooniliseks toiduks said meil seekord keedetud oad (õpetus):

Koostisained: 
250g kuivatatud põldube (veski mati)
vett
2 tl soola
2 sl hakitud tilli


Eelneval õhtul panin oad külma vette aknalauale ligunema. Hommikul vahetasin vee. Lõuna paiku panin oad potti ja kallasin neile peale puhta külma vee (vett umbes kaks korda rohkem kui ube). Keetsin ube kuni olid peaaegu pehmed (umbes 45 minutit), seejärel lisasin 1 tl meresoola. Keetsin veel 15 minutit kuni oad olid pehmed. Kurnasin oad ja loputasin üle külma veega, jätsin nõrguma. Tõstsin pad kaussi, maitsestasin peensoola ja hakitud tilliga ning segasin ühtlaseks. 


Lisandid:  
Sõime kõrvale maasuitsusingi võileibu hapukurgiga ja mekkisime mõdu. 


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:  
Kuna algses õpetuses soovitati ube leotada 24h ja peale seda keeta veel 2-3h siis tabas mind ubade tunduvalt varajasem küpsemine üllatusena ja suutsin nad pisut liiga pehmeks keeta (retseptis panin enam-vähem õiged ajad, et sellist äpardust ei juhtuks). Ma arvan, et vahe seisneb ka sellest, et need põldoad olid suhteliselt pisikesed, suuremate puhul oleks kindlasti vaja ka pikemat keeduaega. Muidu olid täitsa maitsvad ja vastlapäeva sobivad. 

Valentinipäev!

Minu abikaasa kuulub nende meeste klubisse, kes Valentinipäeva unustusse saadaksid. Mina isiklikult olen selline inimene, kellele igasugused tähtpäevad, pühad ja traditsioonid meeldivad. Samas ei taha ka väga pealtükkiv olla, kui teine inimene asjast rõõmu ei tunne.
Üllatavalt sai meil üle kivide ja kändude täitsa mõnus ja romantiline 14. veebruar (Nimelt, kui mina soovisin hommikul kakaotassiga kokku lüües abikaasale mõnusat Valentinipäeva, vastas tema, et kaunist 14. veebruari sullegi).


Sõbrapäeva ettevalmistus sai tehtud tegelikult juba eelneval õhtul, kui panin hakkama pärmitaigna kõrvitsase nüansiga kaneelilõõtsa valmistamiseks. Retsept pärineb sellest blogist. Panin õhtul taina külmetusse kerkima ja hommikul võtsin toasooja, kuniks hommikuse trenniga ühele poole sain. Siis järgnes rullimine, puistamine (segu tegin pisut omamoodi: 0,5dl fariinisuhkurt, 1,5 dl demerera suhkurt ja 1,5 sl kaneeli), lõikamine, tõstmine, vormi mahutamine ja lõpuks küpsetamine. Ülimagusad lõhnad ja veel paremad maitsed. Värvus polnud mul küll niivõrd keltanen kui algretsepti omanikul (teadagi pole mul seda eputavat muskaatkõrvitsat, vaid kõigest tavapärane kõrvitsapoiss ema kompostihunniku viljakast mullast).


Ehk siis hommikusöögiks kõrvitsa nüansiga kaneelilõõts ja piparmündise mekiga šokolaaditükikestega kakao.

Nagu näha siis sai mu kaneelilõõts kohati pisut tumedam kui vaja, nimelt ma panin endale telefoni meeldetuletuse, et läheksin õigel ajal teda ahjust välja päästma. Ühel hetkel hakkasin siis mõtlema, et kell peaks ju juba nii kaugel olema, vaatasin telefoni ja olin 1h meeldetuletuse aja mööda pannud. No hea, et niigi varakult avastasin ja üle läks aega umbes 5 minutit, kuid sellest piisas. Maitseomadusi see muidugi ei rikkunud, pisut ainult välimust.


Peale hommikusööki seadsime käsikäes sammud turuhoone poole. Soetasime sealt suure hunniku liha - sõbrapäeva kingituseks minu emale - nimelt lõpuks proovisin tema kingitud hakklihamasina töökorra ära. Algajale omaselt läks liha "hakkimine" üle kivide ja kändude. Päädides sellega, et ühe korra unustasin lausa noa mehhanismi tagasi toppida ja olin seejuures siiralt hämmeldunud, et liha ei tahtnud masinast läbi minna. Lõpp tulemusena sain aga oma sügavkülma juurde 6 pakikest, mis igaüks sisaldab pisut üle 400 grammi lahjat seahakkliha.
Turult tulime tulema veel latti suitsuvorstiga, omajagu suure tüki juustuga (tudengitele omaselt odavaim juust, mida Tartus teame), Pajumäe talu letist kohupiimakreemi, piima ja jogurtiga, kodumaiste õuntega ja vürtspoest rebisime kaasa täiesti traditsioonilise kotikese kaneeliga.
Oli selline mõnus käsikäes šoppamine.
Pärast liikusime postkontorisse, et saaksin endale nami-nami poolt saadetud pakikese kätte. See oli üks väga mõnus pakk sisaldades tervelt kahte kokaraamatut. Aasia köök ja Suur piimaraamat
Nii, et sain ka endale sõbrapäevaks kingituse. Kindlasti kuuleb siin blogis neist raamatutest veel - retsepti viidetena siis.
Postkontoris oli üllatavalt palju inimesi ja nii seal oma hetke oodates silmitsesin ka postkaarte ja otsustasin endale ise oma sõbrapäeva kaardi osta - sellise taaskasutatava - et naudin ise ja saan kunagi kellegile edasi kinkida. Minu südame võitis üks kutsika pildiga kaardike.
Pealelõunat tegin ma veel pisut trenni ja nautisin sellest iga hetke. Pärast möksisin ennast siise The body shopi šokolaadihõngulise kehavõiga ja kõht hakkas kahtlaselt korisema.


Õhtusöögiks tegime suupiste laua. Mis siis koosnes kõigest sellest, mida järgnevatel piltidel näha saab (hapukoorepõhine dipikaste, magus tšillikaste vorstikeste dippimiseks, küüslauguleivad, mustad oliivid, porgandikangid, kaalikakangid, lillkapsa õisikud, kirsstomatid, naturaalsooles grillvorstikesed, sinihallitusjuustuga täidetud šampinjonid ja magustoiduks kiivid). 

Kallim andis oma panuse šampinjonide tegemisel (tema puhul on see juba kokanduse kõrgeim tase) ja need said väga maitsvad ja head.

Joogipoolisest, oli meil imemaitsev kodusest punasesõstra mahlast tehtud romantiliselt punane morss ja kokku löömiseks ja mekkimiseks pisut rummi koolaga. 

Meelelahutuse eest hoolitses minu teine pool ja tema oli hankinud meile vaatamiseks uue seriaali Borgia esimese osa. 


Üldiselt oli tegevusterohke ja mõnus päev, kuhu mahtusid ka mõned sõnumid sõpradelt ja pikk telefonikõne minu parima sõbrannaga - minu vanema õega. 


Et igas päevas võiks olla killukene sõbrapäeva!

Seesamikuklid küüslauguga

Alguses polnud ma nende kuklitega eriti rahul, küll ei tahtnud nad kerkida ja esimese hooga tundusid väljast pisut liiga kõvad aga seest lödad. Tagant järele vaadates aga olid täitsa head ja sobisid parasjagu hästi või ja kalamarjaga kokku. Pildigi tegin seetõttu viimastest kuklitest, mis kausi põhja alles olid jäänud. Retsept nami-namist. 

Koostisained:
1/2 pakki kuivpärmi 
1,5 dl piima
1 küüslaugu küüs
250g nisujahu (osa sellest täistera)
35g võid
1/2dl seesamiseemneid
soola


Segasin kuivpärmi, osa seesamiseemnetest ja soola jahuga segamini. Lisasin juurde käesooja piima, millele olin juurde pressinud küüslaugu ja segasin kõik segamini. Jätsin sooja kohta kerkma, kuni tainas oli kerkinud kahekordseks. Seejärel rullisin tainast tööpinnale pika vorsti ja lõikasin enam-vähem võrdseteks tükkideks. Nendest juppidest vormisin käte vahel ümarad kuklikesed ja panin küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile kerkima (15 minutit). Lõikasin terava noaga kuklitesse sälgud sisse.  Määrisin pätsikesed pealt piimaga ja torkasin pealmist otsa pidi seesamiseemnetesse. Küpsetasin 220 kraadises ahjus kusagil 15 minutit. Pärast võtsin kuklid ahjust välja panin savikaussi, pritsisin peale pisut vett ja panin käteräti alla jahtuma. 


Lisandid:
Nagu juba eelnevalt mainisin läksid need kuklid meil kaubaks kalamarja ja võiga maiustamisel.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Minu meelest sai tainas pisut liiga võine seega vähendasin tagant järele pisut või kogust ja suurendasin vedeliku kogust. Arvan, et põhjus, miks mul tainas ei tahtnud väga kerkida oli ka selles, et asendasin liiga suures osas tavalise jahu täistera omaga. Küüslaugu maitset oleks võinud samuti rohkem tunda ja teine kord röstiksin seesamiseemned eelnevalt ära. Kuna kuklite peal nad oluliselt ei pruunistunud. 

Kuum kreveti-spinati võileib

Pisut huvitavama nüansiga võileivad hommikusöögiks. Retsept pärineb siit.

Koostisained:
4 viilu "hea" täistera röstsaia
250g sulatatud spinatit
1 tl võid
200g kooritud väikseid krevette
1 dl majoneesi (3 kuhjaga supilusikat)
0,5 tl karripulbrit
1 munavalge.
soola


Pigistasin sulanud spinatist välja üleliigse vee. Sulatasin pannil või ja hautasin selles spinatit mõned minutid, maitsestasin soolaga. Sulatasin krevetid kiirelt voolava külma vee all, jätsin nõrguma. Panin ahju 225 kraadi juurde soojenema. Segasin majoneesi ja karripulbri. Vahustasin munavalge korralikult ära ja tõstsin ettevaatlikult kastme hulka. Õrnalt alt üles tõstes segunes muna majoneesiga. Panin ahjuplaadile valmis saia viilud. Jagasin nende vahel ära suhteliselt võrdsetes osades spinati ja krevetid. Tõstsin peale kastmetordid (kusagil 2 sl igale ühele) ja küpsetasin ahju keskmises osas kusagil 8 minutit, kuni leivad olid pealt mõnusalt kuldseks tõmbunud. 


Lisandid:
Jõime kõrvale teed ja magustoiduks järgnes nostalgiahõnguline pisut uuemas kuues koogelmoogel (oli ju vaja see ülejäänud munakollane ära kasutada. Kaunistasin murulauguga.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Väga maitsev leid. Kuna põhiained saab alati sügavkülmas hoida ja suhteliselt kiirelt sulatada siis on selline meeldiv ja pidulikum kerge eine mida ka ootamatutele külalistele pakkuda. 

Porgandikuklid

Pärmitaigna puhul on täpseid koguseid väga raske kirja panna, kuna kõik oleneb kasutatavast jahust (selle vee siduvusest). Aga proovisin ise tugineda suhteliselt täpselt sellele retseptile. Tegin poole kogusega.

Koostisained:
1/2 pakki kuivpärmi 0p
5dl mitmeviljakukli segu jahu (sisaldas ka pärmi) (300g) 15p
5 dl nisujahu (270g) 14p
2,5dl riivitud porgandit 0p
2,5dl käesooja vett 0p
200g rasvatut kohupiima 3p
1 sl õli 3p
1 tl soola


Ma teen pärmitaigent tavaliselt oma suures klaasist ahjupotis - sinna on pärast mugav käterätist tihendiga kaant peale susata. Samuti mul lihtsalt pole teisi suuremaid anumaid. 
Raputasin poti põhjale kusagil 2dl jahu, segasin sinna juurde pärmi ja soola. 
Lisasin pisut sooja vett (seekord võtsin kuumavee kraanist) ja segasin kõik segamini. Lisasin peenelt riivitud porgandi, kohupiima ja õli. Segasin kõik segamini ja jahuga vaheldumisi lisasin ülejäänud vee. 
Lõpuks, kui vesi sai kõik sisse segatud, lisasin ainult jahu, kuni tainas käte küljest lahti lasi. Lõpus tegin seda 1 sl haaval, et ikkagi minimaalne kogus jahu tainasse satuks - hilisema pehmuse nimel. Kogu selle aja sõtkusin suhteliselt aktiivselt tainast. Kuna olen üürikorteris ja meil siin nelja jalaga laud püsib kenasti kolme jala peal üleval (neljas on ikka ilu jaoks all) on taina sõtkumine ka omamoodi vaatepilt. 
Panin tainapalli peale puhtakäteräti ja potikaane ning tõstsin radika kõrvale 30 minutiks kerkima. Seejärel raputasin veel pisut jahu peale ja vormisin käte vahel pisikesed pätsikesed. 
Kuigi algretseptis on kästud laua peal ühesuurused jupikesed lõikuda, jätsin mina laual mäkerdamise ära ja toimetasin potis - sain kenast hakkama. 
Jätsin kuklid käteräti alla sooja kohta (minul läheb ahju soojendamisel pliidi osa ka soojaks, nii on seda jääksoojust hea ära kasutada) 20 minutiks kerkima. 
Küpsetasin 200 kraadi juures 20-30 minutit. Minul tuli kokku 16 ilusat ümmargust kuklit. Algselt ehmatasin ära, et said pealt pisut liiga krõbedad. Pritsisin siis kergelt veepritsiga üle ja jätsin käteräti alla jahtuma.
Üks kukkel on seega keskmiselt 2p.


Lisandid:
Esimesed närisime niisamuti ära. Teisele panin vahele imevähe võid ja mõned peterselli lehed. Mees lisas veel enda omale paksu viilu juustu. Hommikusöögiks tegin endale kuklid lõhe ning mustsõstramoosi täidisega - olid maitsvad ja kõhtu täitvad.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Said väga mõnusad väljast krõbedad ja seest pehmed. Porgandi maitset küll väga tunda ei ole, järgmine kord tasuks porgandi osakaalu suurendada. Olid mõnusad ja pehmed ka järgmisel päeval (ei pannud kilesse, vaid hoidsin üleöö käteräti all). 

Täisterajahust vahvlid seesamiseemntega

Mõnus õhtune näksimine ( kui pole tegemist kaalujälgijaga), kui küpsetamiseks viitsimist on. Sobiks kindlasti ka hommikusöögiks. Meile tuli külaline ja tegin siis kodus olevast kraamist neid. Muutsin algse retsepti suhtes pisut jahu ja või koguseid. Esimest panin pisut rohkem ja teist tunduvalt vähem.

Koostisained:
1,5 dl täisteranisujahu 3p
25g seesamiseeneid 2,5p
1,5 sl suhkurt 1,5p
2 dl 10% rõõska koort 8,5p
50g sulatatud võid 10p
1 muna 2p
0,7 dl vett
pisut soola


Segasin omavahel kuivained ja lisasin juurde vedeliku (koore ja vee). Lasin 5 minutit tainal paisuda. Pärast lisasin sulatatud või ja muna. Segasin kõik segamini. Soojendasin vahvlimasina ja küpsetasin vahvlid. Vahvlite küpsemine võttis suhteliselt kaua aega (mistõttu ma ikka vahepeal köögist minema kõndisin ja hiljem pidin avastama, et mõni vahvel polnud enam niivõrd kuldne vaid pigem tumepruun). Pärast masinast väljumist panin vahvlid ahjurestile kuivama, et ikka kenasti krõbedad saaksid. Ei vaevanud ennast seekord rulli keeramisega ja krõbistasime niisamuti suurte "lehtedega" . Antud kogusest sain 10 vahvlit. 


Lisandid:
Sõime "alasti" (loe: paljalt), jõime teed kõrvale.


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Olid vägagi maitsvad, kuid tuleb arvestada ka sellega, et suhteliselt rammusad. Kindlasti teen ka teine kord. Minu jaoks on seesamiseemned vägagi sümpaatsed. 

Viineripirukad

Vahest harva sattub meie ostukorvi ka viinereid, nii vahelduse mõttes. Samas on mul siis alati hiljem nuputamist, kuidas need oma mehele sisse sööta. Tema väga niisama küpsetatud viinereid ei fänna. Panin siis hakkama pärmitaina ja tegin panni täie viineripirukaid. Tegelikult tegin taina kolm korda nii suurtest kogustest kui allpool tuleb, kuid kuna pirukate jaoks läks kasutusse ainult 1/3 siis teisendasin kogused ka vastavaks, et ise oskaksin ka järgmine kord targem olla ja ei peaks hakkama kiirelt välja nuputama, mida ülejäänud taina hunnikuga pihta hakata.

Koostisained:
Eelkergitamise tainas:
80 ml vett
80 ml 2,5% piima 1p
4g kuivpärmi 0p
150g nisujahu 7,5p
2 sl suhkurt 2p
Järelkergitamise tainas:
1 muna 2p (osa pealt määrimiseks)
37g õli 7,5p
150g jahu (20g sellest täistera) 7,5p
1 tl soola 0p
Täidis:
200g väiksemaid e-ainete vabu viinereid (18 tk) 12p
100g juustu 9p


Kuna, minu ajagraafik oli kummaliselt auklik, siis katsetasin uut moodi pärmitaina tegu. 
Alguses tegin nii nagu ikka. Vee ja piima segu lasin käesoojaks (ei tohi liiga kuum olla). Segasin kuivpärmi ja suhkru jahule juurde. Kallasin piima potti ja lisasin kuivained. Segasin korralikult ja jätsin 30 minutiks sooja kohta käteräti ja poti kaane alla kerkima. 
Lõin muna lahti, osa sellest (ligikaudu kolmandiku) panin kõrvale hiljem pealt määrimiseks. Mõõtsin välja õli. Peale 30 min möödumist segasin muna, õli ja jahu järk-järgult tainale juurde ja sõtkusin kõik korralikult ja mõnuga läbi - tasuta jõusaal. 
Kuna kohe ei saanud hakata küpsetama, ega ka peale 1,5h möödumist, kuna oli vaja loengusse minna, siis panin taina külmkappi kerkima. 
Peale ligikaudu kuue tunni möödumist võtsin taina külmkapist välja ja see oli korralikult kerkinud. 
Tegelikult peaks tegema nüüd nii, et teed pirukad valmis ja jätad kaheks tunniks toatemperatuurile taina soojenema. Mul selleks aga aega ei olnud (kiirustasin trenni). 
Seega rullisin taina õhukeseks ja nuputasin välja, kuidas ta viineritele ümber mässin. Algselt proovisin nii, et lõikasin sobivad ristkülikud tainast välja. Panin sinna keskele tükikese juustu ja peale viineri, siis mässisin taina ümber ja näpistasin otsad kinni, asetasin lõikekohaga allpool küpsetuspaberiga kaetud pannile. 
Teise variandina proovisin nii, et asetasin viinerid juustuviilakatega pikuti üksteise kõrvale ja rullisin (nagu nt kaneelirulli) kokku poole, seejärel lõikasin viinerite vahekohtadest pirukad välja. 
Kokkuvõtteks mässerdamist on mõlemal viisil sama palju. 
Jätsin valmis vormitud pirukad siis 50 minutiks toatemperatuurile kerkima. Peale seda pintseldasin lahti löödud munaga üle ja küpsetasin 200 kraadi juures ahju keskel ligikaudu 15 minutit, kuni olid pealt mõnusalt krõbedad ja kuldsed. Panin nad siis restile ja asetasin puhta köögirätiku peale ja tormasin uksest välja, et mitte bussist maha jääda. Punktide seisukohast sain ma 18 pirukat, seega ühe piruka väärtuseks on ligikaudu 3p


Tagantjärele tähelepanekud, soovitused: Paneksin natukene vähem õli ja lisaks pirukatele sisse tükikese paprikat (hetkel kodus ühtegi polnud).