Järgmine pirukas on lihtsalt üks väga mõnus leid nami-namist, mille eest pean tänud ütlema Roman Zaštšerinskile. Pilt ei saanud küll toidu vääriline, kuid laualt kadus ta nii kiirelt, et ei saanud mahti seda paremini poseerima sättida.
Koostisained:
400g lehttaigent
9 eesti anšoovise fileed
9 musta kivideta oliivi
3 suurt sibulat
2 sl õli
1/2 tl kuivatatud tüümiani
soola, pipart
Sulatasin lehttaigna ja rullisin õhemaks. Laotasin küpsetuspaberiga vooderdatud ahjuplaadile.
Kuumutasin pannil õli ja lisasin sinna puhastatud ja viilutatud (kõige pealt sibul pikkupidi pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks) sibula. Praadisin madalal kuumusel, kuni sibul kergelt pruunistus. Maitsestasin tüümiani, soola ja pipraga. Asetasin sibulasegu ühtlaselt lehttaignale. Ning asetasin veel peale anšoovise fileed ja oliivid, nii nagu pildilt näha. Küpsetasin eelkuumutatud ahjus 180 kraadi juures 30 minutit.
Tagantjärele tähelepanekud, soovitused:
Pirukas oli väga maitsev ja lihtne teha. Kindlasti läheb kordamisele. Anšooviste asemel võib julgelt kasutada ka tavalist vürtsikilu fileed.
Kuna pidin piruka tegemiseks sulatama üles kogu taina (800g), siis ülejäänuga tegin vennale ja tema naisele külakostiks kookose-kaneeli täidisega kõrvakesi ja laabijuustuga küpsiseid.
Kahjuks unustasin pildistamise ära ja seega panen enda jaoks siia kookose-kaneeli täidisega kõrvakeste retsepti, kuniks neid uuesti teen ja ka pildistatud saan: (50g võid, 2 sl muscavado suhkurt, 1 sl kaneeli, 7 sl kookoshelbeid - toasoe või vahustada suhkruga, lisada kaneel ja hiljem supilusika haaval kookoshelbed - kuni saab parasjagu tihke massi. Rullida 200g lehttaigent piklikult lahti ( umbes 15x40 cm) ja panna täidis vahele. Rullida ääred tihedalt keskele kokku ja lõigata terava noaga umbes 7mm laiused viilud. Asetada need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, määrida pealt munaga ja küpsetada 200 kraadi juures umbes 10-15 minutit.
Kajastan siin enda katsetamisi, nii õnnestumisi kui ka tähelepanuväärsemaid äpardusi kokkamisel. Mõnedele toitudele olen lisanud juurde kaalujälgijate "punktid", pole vaja kohtudes ära ehmatada. Üritan tehtut ka jäädvustada, arvestades aga oma teadmisi ja tehnoloogilisi lahendusi ei ole need ilmselt väga kunstinäituse väärilised. Samuti ei kavatse ma mitte kedagi käskida, vaid pigem räägin oma loo, mida teised saaksid soovi korral jälgida ja kujundada hoopis midagi palju rohkem enda oma.
12. veebr 2012
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar